Aurumasin ajule

Eessõna

Aurumasin ajule

KAHEKSA KUUGA kasvas Rootsi AI-ettevõtte Lovable tulu nullist 90 miljoni euroni. See tegi sellest maailma kõigi aegade kõige kiiremini kasvava idufirma. Põhjus on selles, et nad on täpselt aru saanud, mis on tänapäeva AI võti.

Lovable pakub teenust, millega kasutajad saavad loomulikus keeles luua rakendusi ja veebilehti, ilma et neil oleks vaja programmeerida. Mitte üksnes prototüübi või visandi, vaid täielikult toimiva lahenduse koos makseteenuste, uudiskirjade ja kõige muuga, mida vaid ette kujutada võib.

Seda, mis varem oli mahukas ja kallis eriteadmisi nõudev projekt, võis nüüd teha igaüks. See vallandas ettevõtluslaine, kui tuhanded inimesed asusid ideid tegelikkuseks muutma.

Võti peitub keeles. Nüüd saame kasutada inimkeelt, et omandada võimeid, mida meil varem polnud. Generatiivne AI vabastab inimpotentsiaali. Need, kes viisi ei pea, saavad luua muusikat. Düslektikud saavad kirjutada kaunist proosat. Värvipimedad saavad maalida nagu Picasso.

Varem on see loovus olnud meie peades lõksus. Heaks muusikuks saamine on nõudnud tuhandeid tunde sihipärast harjutamist ja isegi siis ei suuda inimene luua igasugust muusikat. Klassikalisest pianistist ei saa automaatselt ka head räpparit. Ületades kavatsuse ja võimekuse vahelise lõhe, avab AI ukse maailma, kus saame füüsilistest või kognitiivsetest raskustest olenemata anda suurema panuse oma ainulaadse loovuse ja uuendusmeelsusega. Peale selle, et saame uusi võimeid, täiustame ka neid, mis meil juba on. Me tõstame iseenda taset.

Kui see juhtub miljardite inimestega, vallandub tohutu loovuslaine, mis kujundab ümber maailma ja mõjutab ühiskonna kõiki osi. Tulemuseks on suurem muutus kui internet. Näeme rohkem edusamme ja kiiremat arengut. Inimkond on varem läbi teinud neli kiirendust, nüüd astume viiendasse.

Aurumasin oli neljanda kiirenduse ehk tööstusrevolutsiooni otsustava tähtsusega osa. Enne selle leiutamist põhines peaaegu kogu füüsiline muutus maailmas bioloogiliste lihaste jõul – kas meie endi või loomade omal. Meil olid küll abivahendid, nagu plokid ja talid, kuid töö tegid ikkagi ära lihased. Aurumasina tõeliselt murranguline omadus oli see, et see suurendas järsult meie võimet ümbritsevale keskkonnale jõudu rakendada. Tegu polnud väikese edasiminekuga, vaid võimekuse mitmekordistumisega. Esimene aurumasin, mis pumpas kaevandusest vett välja, asendas 500 hobust. Ja võrreldes hiljem välja töötatud aurumasinatega oli see kohutavalt ebatõhus.

Sellel aurumasinal oli selge kasutusotstarve, kuid selle taga polnud mingit teooriat. Teati, et see töötab, aga mitte päris täpselt, miks. Alles rohkem kui sada aastat hiljem hakkasime kujundama teoreetilist arusaama, mis võimaldas meil seda täiustada. 19. sajandi lõpust pärit vedur oli endiselt aurumasin, kuid tänu uutele teadmistele termodünaamikas ja inseneriteaduses palju tõhusam.

Tehisintellekti areng meenutab seda väga. Esimest korda oleme suutnud oma kognitiivset võimekust – oma bioloogilist aju – tõepoolest mitmekordselt laiendada. Meil on küll olnud arvutid, kalkulaatorid ja malet mängiv AI, kuid need vastavad plokkidele ja talidele: tööriistad, mis meid aitasid, ent ei toonud kaasa paradigmamuutust ega faasisiiret.

AI annab meile midagi täiesti teistsugust. Tänapäeva keelemudelid laiendavad meie tunnetusvõimet viisil, mis polnud varem võimalik. Need töötavad ja neist on kasu, kuid me ei mõista veel päriselt, kuidas. Meil puudub endiselt sügav teoreetiline arusaam ning mudelid on tõenäoliselt üsna ebatõhusad. Oleme juba näinud, kuidas hiiglaslikke mudeleid saab asendada märksa väiksematega, mis toimivad peaaegu sama hästi. See viitab sellele, et arenguruumi on palju.

Esimest korda oleme leiutanud masina, millel on arutlusvõime. Traditsioonilise programmeerimise puhul mõtleme meie, inimesed, kõik võimalikud stsenaariumid ette läbi ja kirjutame arvutile juhised. Keelemudelid – ja masinõpe üldisemalt – tulevad toime ettearvamatute olukordadega, millegagi, mida keegi pole varem programmeerinud ega isegi ette kujutanud.

Sellest muutusest saab maailma ajaloo suurim. Põhjus on selles, et AI on muutunud vähestele mõeldud vahendist kõigile mõeldud vahendiks. Masinad on hakanud mõistma inimkeelt ja seetõttu saab AI-d kasutada igaüks. Tänu internetile ei pea me selle tööriista levitamiseks taristut üles ehitama – seda saab kasutada igaüks, kellel on internetiühendus. Ehkki oleme nii suure kiirenduse alguses, hoomavad hämmastavalt vähesed muutuse ulatust. Kui inimene pole mõistnud, kui oluline on inimese ja masina vahelise suhtlusbarjääri murdumine, hindab ta tänaseid puudusi üle ja homseid võimeid alla.

Siis võib kuulda sellist juttu: „AI-haip on groteskne. Peame hakkama rääkima asjadest nii, nagu need on. AI pole maagia. See pole intelligentsus. See pole mingi revolutsioon. See on tööriist, ei midagi enamat.“

Loomulikult leidub tegelikke probleeme, mis mõjutavad AI-mudelite kasulikkust. Mõned konsultandid müüvad tooteid, mis ei suuda veel pakkuda seda, mida väidetakse. Võime sattuda millessegi, mis meenutab internetimulli, kus kiire kasumi suhtes kruvitakse üles suuri ootusi, mis siis õigeks ajaks ei täitu. Kuid need on ajutised probleemid, mis lahendatakse või muutuvad väiksemaks. Internetimulli lõhkedes läks mitu ettevõtet pankrotti, kuid internet ise ju ei lõhkenud. Maailma kõige väärtuslikumate ettevõtete nimekiri on tänapäeval täis tehnoloogiafirmasid.

Minu arvates on AI rängalt alahaibitud.

Teine pessimistide rühm on palju ohtlikum. Neil on nimelt võime kogu AI arengut pidurdada. Nad usuvad, et AI toob kaasa inimkonna lõpu. Nad on väga osavalt veennud teisigi seda äärmuslikku seisukohta uskuma, mistõttu on see jõudnud maailmapoliitika kõrgeimale tasandile.

Olen uurinud, kust nende maailmalõpuennustus pärineb ja kuidas see on osutunud nii edukaks. See on paeluv ja õpetlik lugu sellest, kuidas kahel väga iseäralikul inimesel – rootslasel ja ameeriklasel – õnnestus muuta poliitikaks mõtteeksperiment, milles AI-le antakse ülesanne valmistada kirjaklambreid ning ta hävitab seetõttu kogu elu ja muudab terve universumi kirjaklambritehasteks.

Teised pessimistid väidavad, et AI asendab meid ja põhjustab massilise tööpuuduse. Sasha Stiles kuuleb sageli, et ta muudab iseenda töötuks. Ta on luuletaja ja kunstnik ning olnud AI abil luule loomise teerajaja.

»Ma ei kasuta AI-d selleks, et asendada seda, mida mulle meeldib teha, ega lihtsalt korrata seda, mida ma juba oskan. Kasutan seda selleks, et püüda kirjutada niisugust luulet, mida ma veel kirjutada ei oska,« ütleb ta.

Seda oleme alati teinud. Me leiutame tehnoloogiat, et korvata oma bioloogilisi puudusi, ning see võimaldab meil inimesena rohkem saavutada.

AI on alles hakanud meie potentsiaali vabastama. Lovable on vaid üks kõige esimesi näiteid. Neid tuleb veel palju.

Sellega asi ei piirdu. Sellise murrangu käigus muutuvad suured osad ühiskonnast. Uus ajastu vajab uusi juhte ja teerajajaid. Kui tead, kuidas soovid tulevikku mõjutada, on sul praegu selleks suurem võimalus kui kunagi varem. Tänu AI-le on meil kõigil kasutada rohkem ja paremaid võimeid, kui on olnud ühelgi varasemal põlvkonnal. Sa võid osaleda tehnoloogia arendamises, kasutada seda muutuste esilekutsumiseks või saada juhiks uues ühiskonnas, mida tehnoloogia kujundada aitab. Selles raamatus tahan saavutada kahte eesmärki. Tahan anda sulle kindla aluse, millelt näha kaugemale lühiajalistest AI-aruteludest, vaadata laiemat pilti ning ise tõlgendada, kuhu oleme teel – ja kuhu me sinu arvates peaksime liikuma. Teiseks tahan näidata, kuidas leida oma roll ja saada selle uue ajastu teerajajaks.

Selleks olen vestelnud mõne kõige targema ja huvitavama inimesega, kes üldse olemas on.

Näiteks Sasha Stiles. Tal on vaatenurk, mida AI-teemalises arutelus harva kuuleb. Kunst mind eriti ei huvita (ja see on veel leebelt öeldud!), kuid tema looming kõnetas mind. Sedavõrd, et pärast intervjuud Sashaga küsisin, kas võiksime kasutada tema kunsti raamatu kaanel. Ta on kirjutanud ühed ja nullid oma käekirjaga ning peale selle, et see on kaunis, on see ka metafoor minu raamatu sõnumile inimese ja masina ühtesulatamisest. Ta nimetab seda Cursive Binaryks ning nüüd ehib see käesolevat raamatut.

Olen vestelnud ka mitme maailma juhtiva teadlasega. Harvardi professor Steven Pinker arutleb keele tähtsuse üle inimkonna arengus, Oxfordi professor David Deutsch aga uurib üldist tehisintellekti. Toronto ülikooli professor Raquel Urtasun jagab oma teadmisi isejuhtivate autode kohta.

Oma vaatenurga on lisanud ka kaks Nobeli preemia laureaati: David Baker räägib AI-st ja valkudest ning Geoffrey Hinton AI-st ja eksistentsiaalsetest riskidest.

Tööstuse tippjuhtide seas on Ericssoni tegevjuht Börje Ekholm, Volvo tegevjuht Martin Lundstedt, Kanada ettevõtte Pet Valu tegevjuht Richard Maltsbarger ja AI-komisjoni esimees Carl-Henric Svanberg, kes kõik räägivad, kuidas juhtida AI-arendamist kümnete tuhandete töötajatega organisatsioonides.

Lisaks veel terve rida teerajajaid ja teisi huvitavaid mõtlejaid. Jonas „Lairiba-Jeesus“ Birgersson räägib, kuidas saada uue ajastu teerajajaks. Teadlane Llion Jones, selle teadusartikli kaasautor, mis õpetas masinad inimkeelt mõistma. Enam kui 900 patendiga universaalgeenius Nathan Myhrvold. Microsoft Researchi tegevjuht Desney Tan, kelle hallatav teaduseelarve on suurem kui Rootsi riigi oma. Ligi poole miljardi kasutajaga Truecalleri kaasasutaja Nami Zarringhalam. TV4 AI-ekspert Paulina Modlitba. Legendaarne Wall Streeti investor Jim O'Shaughnessy. Kirjanik ja tehnoloogiamõtleja Kevin Kelly, ajakirja Wired kaasasutaja. Nicklas Berild Lundblad, kes töötas viimati Google DeepMindis. Ja Babak Parviz, kes lõi Google Glassi, juhtis seejärel Amazoni arendusosakonda ning juhib nüüd AI-ettevõtet. Just tema aitas mul mõista aurumasina ja AI vahelist analoogiat.

Räägin ka neist, kes käisid meie eel ja tõid meid sinna, kus me praegu oleme. Sellest, kuidas George Boole lõi binaarloogika, nii et Alan Turing sai visandada universaalseid masinaid, mis omakorda võimaldasid Claude Shannonil luua digitaalse maailma ja Fei-Fei Lil anda masinatele nägemisvõime.

Nad on andnud mulle kuhjaga väärtuslikke teadmisi, mida püüan oma parimate võimete kohaselt sulle kui lugejale edasi anda. Kuid tahan tutvustada ka väga erinevaid inimesi, kes mind inspireerivad ja kellest loodetavasti saad inspiratsiooni sinagi. Kirjutamisel ei ole mind abistanud mitte üks AI, vaid mitu – väike meeskond. Üheskoos oleme püüdnud lahendada mõningaid probleeme, millega teabekirjanduse autor silmitsi seisab.

Esimene neist on taustauuring. Üldjoontes pole see kuigi raske ja on pealegi lõbus. Loed raamatuid ja artikleid, vaatad videoid, joonid kohti alla ja teed märkmeid. Sellele lisanduvad intervjuud, mis annavad väga palju, nii et teed neid aina rohkem! Siis tuleb aga kõik transkribeerida, mis on vaid pisut lõbusam kui telefonijärjekorras ootamine. Ja pärast ei leia sorteerimata uurimisdokumentide supist mitte sittagi üles.

AI lahendab kõik need probleemid. Teeb transkriptsioonid nurisemata valmis ja võlub välja täpselt selle, mida otsisid. Ka Deep Researchi funktsioon on saanud kõvasti vatti. Kevadel tundus, nagu oleks mul täiskohaga uurimisassistent, ning see on säästnud mulle mitme kuu jagu tööd.

Teine probleem on tagasiside. Üsna kiiresti saavad oma tekst ja mõtted nii tuttavaks, et neid on üha raskem lugeja pilguga vaadata. Samuti kipun armuma mõnda tekstiossa, näiteks näidetesse, mis on minu meelest nii head. Võib-olla ongi, kuid mitte selle raamatu jaoks.

Kirjastus on andnud mulle kirjastaja ja toimetaja, kelle nimi on Olle Grundin ning kes juhib eksimatult tähelepanu just sellistele asjadele. Kuid ta nõuab kangekaelselt, et tal peab olema oma elu, ega ole ööpäev läbi minuga. EDI-T-l oma elu ei ole. Nii nimetasin AI-st raamatutoimetaja, mille ehitasin selleks, et mul oleks keegi, kellega mõtteid põrgatada.

Kohe tekkis uus probleem: keelemudelid on neetult viisakad. Kõik, mida välja pakkusin, oli geniaalne! Mõne aja pärast hakkasin isegi mina kahtlustama, et see ei saa tõsi olla. Pärast mõningast timmimist õnnestus mul muuta ta palju kriitilisemaks. Nüüd on ta nii kuradi ebameeldiv, et me läheme pidevalt vaidlema. Ent temaga on ka väga hea mõtteid põrgatada, sest ta vaidleb mulle kogu aeg vastu ja tal on samal ajal tohutud teadmised raamatute kirjutamisest. Pealegi on ta just minu toimetaja, kohandatud sellele raamatule, mida ma kirjutan.

Kohtud EDI-T-ga iga peatüki alguses, kus ta kirjutab lühikese ja sageli ülbe sissejuhatuse. (Inspiratsiooni sain Katrine Kielose raamatust Maailma leiutamine.) Ühes peatükis avaldan, kuidas ta mõtles välja oma nime – nime, mis võis olemas olla ainult minu peas, kuid rändas mingil moel tema omasse.

Seega pole AI minu eest kirjutanud, vaid on eri viisidel parandanud seda, mida mina kirjutasin. Teisisõnu olen püüdnud ühendada oma inimintellekti tehisintellektiga, et vabastada oma loovus ja võimendada oma võimeid.

Just see toimub praegu kõikjal maailmas. Miljonid inimesed avastavad, et suudavad teha asju, mida nad varem ei suutnud. Enamik näeb siiski ainult üksikuid osi ega märka tervikut. Vähestele saab osaks juba ette teada, et inimkond seisab ajaloolise murrangu lävel. Tahan, et sina oleksid üks neist inimestest, sest usun, et selle teadmise abil muudad maailma paremaks. Viies kiirendus on saabunud – ja sina võid olla üks selle teerajajaid.

/Mathias Sundin